HAGEMON #2 — MOJANT, "aga India", kliimasõda
I
Kliimakriisi temaatikat uurides sai mulle üsna kiirelt selgeks, et peamine takistus vajalike muutuste elluviimiseks ei ole mitte majanduslik või isegi tehnoloogiline, vaid hoopiski psühholoogiline.
Jutuaeg: kord aastaid tagasi olin ühel suuremat sorti tööüritusel ning imestasin, et üritus on aasta-aastalt samasugune. Uurisin ühelt korraldustiimis olnud kolleegilt, et kas on mõeldud ürituse formaati värskendada-kaasajastada. Mis ta vastas selle peale, jääb mulle igaveseks meelde: "me oleme ju alati nii teinud."
Ma ei osanud isegi midagi vastata selle peale. Ei mingit progressi, ei mingit ambitsiooni, ei mingit analüüsi, ei mingit mõtlemist ja lihtsalt pea liivas, lihtsalt business as usual, lihtsalt status quo. (Vihena võib öelda, et see inimene ei ole enam ammu kolleeg.)
Sellest loost tulnud fraas "me oleme ju alati nii teinud" on saanud omaette naljaks ning käib tööl tihti läbi, kui keegi ei mõtle peaga ja on mugavustoonis. Mõtlesin fraasile naljatades ka lühendi: MOJANT. Nali sai aga läbi, kui avastasin, et paljud kui mitte enamus kliimakriisi jaoks vajalikke tegevusi takerdub kivistunud inimidentiteedi taha ning isegi intelligentsed inimesed on valmis tooma täiesti lolle argumente, et jätkata oma elustiili MOJANT motoga.
II
Kliimakriisist rääkides käib tihti läbi argument stiilis, et me oleme väikesed ja meie tegevustel pole mõju, sest India/Hiina saastab rohkem.
Järjekordselt suur mitmetahuline teema, mis käib läbi ka rahvusvahelistelt kliimaläbirääkimistelt. Aga kui arutleda India/Hiina ja teiste riikide emissioonidest, siis tasub tähele panna neid nelja mõtet.
Ajaloolisi emissioone on õiglane arvesse võtta ning selle põhjal on USA ja Lääne-Euroopa kõige suuremad saastajad. India on veel nö plussis ja Hiina õiglane osa on läbi saanud / kohe saamas.
Kõige suurem argument, miks India/Hiina oma emissioone ise tahavad vähendada on lihtne: õhusaaste. Olles kuu aega Hiinas ringi reisinud, sain omal nahal tunda, mida näiteks Pekingis elamine tähendab — pidev tolm ja sudu, raske hingata, kipitavad silmad, lapsed mängivad õues maskiga, päikest ei näe jne.
Samuti kiirendab India/Hiina rohepöördet majanduslikud põhjused, eelkõige fossiilkütuste suutmatus hinnaga konkurentsis olla — juba praegu ei tööta enam Hiina uued kivisöetehased täisvõimsusel, mis pikendab omakorda tasuvust.
Ja lõpetuseks, (noorte) aktivism toimib ning näiteks Bangladesh tõmbas pooltele kavandatud kivisöejaamadele kriipsu peale.
III
Greenpeace'i uurivajakirjanikud said ExxonMobil'i lapsesuust lobisti rääkima, kuidas ExxonMobil peab salajast sõda kliimategevuste vastu eesmärgiga takistada või edasi lükata kasumit vähendavaid regulatsioone.
Lobamokast lobistaja lobistas välja fosiilkütuste tootjate põhilised strateegiad1:
Eitamine (deny) — kliimamuutust ei ole või see pole inimtekkeline.
Väiksemaks tegemine (downplay) — kliimamuutus on, aga selle mõjud on üle hinnatud.
Tähelepanu kõrvale juhtumine (deflect) — "aga teised riigid" (vt eelmine punkt), "aga tarbija".
Jagamine (divide) — Caesari lemmikvõte, mille eesmärk on jagada vastasleer mitmeks väiksemaks killuks.
Edasilükkamine (delay) — vaja on imetehnoloogiaid nagu uued tuumareaktorid (SMR) ja CO2 imejaid (CCS).
Kõhkluste tekitamine (doubt) — kas elektriautod/päikesepaneelid on ikka keskkonnasõbralikud?
Kodutöö: loe VKG juht Ahti Asmanni artiklit ja leia, mitut võtet tema kasutab. Tõele au andes viitab Asmann ühele kriitilisele probleemile — poliitikud ei oska/julge/taha rääkida ebamugavast tõest2: kliimakriis puudutab kõiki ja süsteemsed muudatused toovad kaasa olukorra, kus me ei saa enam nii teha, nagu me oleme alati teinud.
Strateegiad on detailselt välja toodud ka Michael Mann'i The New Climate War raamatus, millest teen sellest ükshetk pikema kokkuvõtte.
Jah, see on Al Gore'i filmi An Inconvenient Truth referents.